Anna päevik

Pealkiri: Anna päevik Esm Juun 06, 2011 1:18 am

15.juuli

Wubidubiduu...ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...fyeaaa.
Käisin täna pildistamas, vara hommikul tulin üles ja kohe põrrapõrra võtsin takso ja fotostuudiosse. Poole pildistamise pealt viskas mul silme eest mustaks ja ma tundsin, et kukun kohe kokku. Ma tõsiselt vihkan seda, et mul kogu aeg see tunne on, kuid see on modellindus ja palju süüa pole lubatud. Ma saan kinga juba ühe juurdevõetud kilokese eest...ma vihkan seda, kuid samas mulle meeldivad pildistamise ja moešõud ja kogu see glamuur ning kuulsus, mis mulle osaks saab. No siiski otsustasin ma täna, et lähen oma jamadega arsti juurde, et äkki ravivad mu terveks või midagi. Anoreksiat mul kindlalt ei ole, sest ma ei pea end sugugi paksuks ega näljuta end vabatahtlikult. No siis peale pildistamist võtsingi takso ja sõitsin põrrapõrra haiglasse. Mind juhatati mingi dr.Bennetti(?) juurde. No ja siis ma ootasin tükk aega, kuni mind sisse kutsuti. See mees oli ikka uskumatult kena ning pakkus mulle isegi istet. No siis ma rääkisin talle, mis mul viga on, kuid tüüp ainult muigas ja kirjutas mulle mingid tabletid välja. Paistis, et ta naerab mu üle. No kelleks ta end õige peab? Igatahes on ta siiski väga kena mees ja ma leidsin, et väike süütu flirt poleks halb. Huvitav kuidas ta suudleb? Ja kuidas oleks temaga magada? Oh mind vallatukest, või kohe sellised mõtted xD mnjaa...kõigest fantaasiad
Aga aitab nüüd, ma lõpetan praeguseks...
xoxo

Anna <3

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Püh Juun 19, 2011 12:14 am

16.juuli

Trillalaa trullalaa, ma passin praegu haiglas, täpsemalt oma palatis. Jaxon veel ise saatis mu eile siia ning ma leidsin öökapilt midagi, mis mulle väga meeldis - söekriit ja joonistusplokk. Ma armastan maalimist ja joonistamist. Kuna ma ei saanud Jaxonist mõtteid eemale o.o ja tahtsin talle heastada selle, et ma oma fllirtimisega natuke liiale läksin, otsustasin, et joonistan tema portree täpselt nii, nagu ma teda mäletan ning pühendan selle talle ja kingin mälestuseks. Mul ei võtnudki selle joonistamine kaua, kõigest kolm tundi ja ülejäänud aja vahtisin ma niisama lakke, sest ma tahtsin nii väga, et Jaxon minu juures oleks...ja ma tahtsin talle pildi juba kinkida. Haiglas olek käib vist vaikselt mu mõistusele...mul on selle mehe vastu mingid tunded...või noh, ma ei oska seda seletada, miski nagu tõmbaks mind Jaxoni poole, aga temale meeldib nähtavasti raskesti kättesaadavat mängida...või äkki talle ei meeldigi naised ja ta on homo O.O igatahes ma loodan, et seda ta ei ole xD aga aitab nüüd mu idiootsest mulast, las ma kogun parem uue sissekande jaoks mõtteid.
xoxo

Anna <3

Tantsu? xD

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Püh Juun 19, 2011 7:22 pm

Öö vastu 17.juulit...

Te lihtsalt ei kujuta ette, kui vihane ma praegu olen ja samas solvunud ka. Niisiis ma olin täna dr.Benneti või siis Jaxoni(oli see ta nimi?) vastu armas ja joonistasin talle isegi pildi, mille ma talle ka kinkisin, kuid ta lihtsalt ei näe seda, kuidas ma tema nimel pingutan. Okei, ta ütles mulle, miks ta ei taha, et ma talle töö juures külge lööks ja siis tegin ma ettepaneku kunagi koos välja minna. Jah, mul on tema vastu mingid tunded ja mind nagu tõmbaks tema poole. Niisiis ta ei taha minuga koos välja minna. Ta nagu blokiks mind või midagi...see ajab nii vihale, ma olen nii solvunud ta peale, et ta minuga nii käitub. Kõik mehed on sitapead. Aga ma teen sellele jobule veel hullemini tagasi. Ma ei kavatse teda enda ligigi lasta, isegi kui ta üritab. Ta näib vastupandamatu, kuid ma üritan sellest üle olla. Ma vihkan teda juba, kuid samas tahan teda nii väga. Aga ei, üritagu ta ainult mulle läheneda ja ta kahetseb seda rängalt, seda ma luban.

-Anna

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Teis Juun 21, 2011 12:04 am

17.juuli

Ärkasin täna ühe tobeda unenäo peale üles. Ma nägin Jaxonit unes ning ta lausa lömitas mu jalge ees, et paluda vabandust eilse õhtu eest. Kahjuks või õnneks oli see vaid uni, kuid see tuletas mulle meelde seda, et isegi kui ma ei tahtnud seda meest näha, pidin ma siiski haiglasse oma analüüside tulemuste järele minema. Niisiis panin ruttu riidesse ning läksingi. Ta nimelt kaotas alguses need tulemused ära, et mind kauem kinni hoida. Mind valdas raev ning ma ütlesin talle igasuguseid ilusaid sõnu. No lõpuks leidis ta muidugi paberi üles ja ma rabasin tal selle käest, et sealt võimalikult ruttu minema saada, kuid siis kukkus mul kõrvarõngas kõrvast. Need olid need vastikud suured rõngad, mis kogu aeg ära tulevad. Ma kummardusin, et seda üles korjata, kuid Jaxonil jätkus julgust samal ajal mu seeliku alla piiluda. No on alles pervert. Siis üritasin ma ukse juurde minna, et lõpuks ikkagi minema saada, kuid ta seisis ukse ette. Ma olin tal peos, sest ta ei olnud nõus mind ennem välja laskma, kui ma talle tunnistan, et ta meeldib mulle. Ta oli vastupandamatu, kuid ma ei andnud järele ning üritasin siis teda ise sealt minema lükata, et ma välja saaks. Ma vannun, et ma ei ole kunagi nii vihane olnud, kui ma siis olin. Ma vaatasin talle silma, lootes, et ta mu kurja pilgu peale ise eest ära tuleb, aga võta näpust. Ma pidin ta hallidesse silmadesse uppuma, ma ei suutnud enam mujale vaadata. Äkki tiris Jaxon mu endale lähemale ning suudles mind. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see ei meeldinud mulle. See meeldis mulle isegi väga, võttis jalad nõrgaks. Ta suudleb tõesti hästi...mmmmm. Vihkasin ennast, et end tal suudelda lasin, kuid ma lihtsalt ei suutnud, see suudlus oli taevalik. Uskumatu, et ma nii nõrk võin olla. Kusjuures enam ma väga vihane polegi Jaxoni peale ja just tänu sellele imelisele suudlusele, mille ta mulle andis. Aga ma lasen tal veel natuke praadida, ma ei kavatse lasta mingil mehel enda tunnetega mängida. Kurat...mu sall, mu ilus roheline siidsall jäi ikka Jaxoni juurde, aga ma ei hakka end järgi minemisega ka vaevama. Tema jaoks olen ma nüüd natuke aega nagunii kadunud, kui ma temaga just ise kuskil juhuslikult veel ei kohtu. Muidugi ei saa ma väga kaua teda vältida, aga natuke aega võib...äkki siis saab aru, et ma ei lase meestel endale pähe istuda. Aga praeguseks lõpetan, olge musid ;*
xoxo

-Anna

Igatahes ei saa ma endiselt aru, miks nad mind selle VD-tibiga sarnaseks peavad

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Kolm Juun 22, 2011 12:33 am

17.juuli ma ei tea lõuna või keskpäev või mis iganes, keda kotibki...

Ma lihtsalt pean jälle kirjutama, sest kõik mu sõbrannad on kuskil ma ei tea kus ja mida ma siia kirjutan, ei räägiks ma parema meelega neilegi. Niisiis hakkasin vahepeal maalima, kuna mul oli tapvalt igav ja pildistamisi ega midagi ka täna ei ole. Ma olin hakanud Jaxonit maalima ning jätsin pildi kohe pooleli, kui nägin, keda ma maalinud olin. Ma nagu mõtlesin teda vältida mõnda aega, kuid sellest ei paista midagi välja tulevat, sest ma lihtsalt ei saa seda meest enam oma peast välja. Igatahes siis läksin võtsin ühe värskendava duši vahetasin riided ning seejärel mõtlesin minna parki, et rahulikult mõelda. Ma ei tea miks, aga ma olin just sellesse parki läinud, mis haigla lähedal asub. Jah, võib-olla lootsingi Jaxonit näha, isegi kui ma seda ei tahtnud. Paistab, et ma hakkan vist robotiks muutuma, kui ma juba oma liigutusi ka kontrollida ei suuda. Ma ei oleks ju läinud sinna parki, kui ma tõesti Jaxonit vältida tahtsin, kuid miski sügaval sisemuses sundis mind selleks...kui ma oleks suutnud oma liigutusi kontrollida, ei oleks ma sellesse parki küll läinud. No igatahes siis tuli mul magusaisu ja ma sõin pingil istudes oma pulgakommi ära...oli magus Pulgakomm söödud ja olles aru saanud, kuhu ma tulnud olin, otsustasin sealt võimalikult kiirelt minekut teha. Kodu poole kõndides nägin eemalt Jaxonit, kes parajasti parklas oli ning oma autosse istus. Õnneks oli mul piisavalt jõudu end tagasi hoida ja edasi kõndida selle asemel, et teda vahtima jääda. Ühel hetkel oli ta aga mulle järgi jõudnud ning jättis auto seisma. Nüüd hakkasin ma kõhklema, kas jääda seisma või kõndida uhkelt edasi, seega aeglustasin pisut sammu. Jaxon ei paistnud alla andvat ning sõitis mulle aeglasemalt järele. Aga siis jäin ikkagi seisma, ma sain aru, et kui väga ma teda vältida ei üritaks, ma ei suuda. Nüüd tunnistan, et olen nõrk...või siis on Jaxonil lihtsalt minu üle mingi võim, mis sunnib mind alati talle järele andma. Ma ei saa aru, kuidas ta seda küll teeb...ma ei suuda talle vastu panna. Igatahes andis ta mulle mu salli tagasi ning ma kukkusin vabandama nagu mingi lollakas. Aga teisest küljest on mul hea meel, et me ära leppisime, ma lihtsalt ei suuda tema peale pikka viha pidada. Üritasin end kokku võtta ja siiski võimalikult ruttu tema eest putku pista ja ütlesin, et ma pean nüüd koju minema, kuid siis ta pakkus, et võib ise mu viia. Loomulikult ei tulegi sellest vältimisest midagi välja, sest ma andsin jälle alla ning istusin tema autosse, kui ta mind peale kutsus. Vaatasin teda sõidu ajal mõnda aega...ta on lihtsalt lummav ning ma olen lasknud tal end lummata. Tema lõhn, tema hääl, tema silmad...see ajab mind vaikselt hulluks. Ding ding ding ding, kelluke helises mu peas nüüd...Jaxon omab tõesti minu üle võimu ja sellepärast ma talle järele annangi kogu aeg. Kutsusin ta enda juurde kohvile, sest ta tõi mu koju ning kui ma kohvi tegin, avastasin ta oma pildialbumeid vaatamas. See oli naljakas. Ma jõllitasin teda nagu lollakas, kui me koos köögis kohvi jõime. Lõpuks pidi Jaxon minema ning sisimas valdas mind igatsus. Kallistasin teda veel enne, kui ta läks ning enne, kui mees uksest välja astus, naeratas ta mulle. Seda nähes tundsin ma, kuidas jalad taas nõrgaks lähevad ning mul olid liblikad kõhus ning praegu igatsen teda juba meeletult. Hakkan vist armuma...

-Anna...hihiihiii

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Nelj Juun 23, 2011 1:18 am

18.juuli

Keda peaksin ma tänama selle eest, et mul on millest kirjutada ja sissekanded seega tihedamini tulevad? Nägin täna mingit imelikku und ka. See oli midagi, et ma sain Jaxoniga öösel samas pargis kokku, kus eile õhtulgi ja kõik oli ilus, kuni Jaxon vampiiriks osutus. Ma teadsin, et ta on ohtlik ning ma kartsin teda, kuid ta oli mind liiga palju lummanud ja ma lihtsalt jõllitasin teda. Ta lubas mulle, et oleme igavesti koos ning paljastas siis oma kihvad. Siis ärkasin ma ka üles. Õnneks oli see vaid uni ning nüüd on see läbi. Nüüd kirjutaksin eilsest. Õhtu peale Jaxoni lahkumist osutus minu jaoks piinavamaks, kui ma arvasin. Ma igatsesin teda nii nii väga, et see tegi lausa haiget. Nagu oleks nuga mu südamesse löödud ning seda mitu korda keeratud. Jah, Alesana sõnad: I handed you a knife and my heart...oh. Jaja mida iganes, tavaliselt ma Alesanat ei kuula, aga need sõnad sobisid sel hetkel mu meeleolu kirjeldama. Siis hakkasin ma otsima võimalust, kuidas Jaxoniga ühendust saada, et temaga veel kohtuda ning leidin ta facebooki konto, kus olid ka tema telefoninumber ja msn. Mitte, et ma stalker oleks, aga ma lisasin ta msni ning salvestasin ta numbri kohe omale telefoni. Ma mõistsin, et ma ei suuda ikka ilma temata olla. Ma vajan teda. Niisiis saatsin talle sõnumi, et öelda talle, kui väga ma teda igatsen ning mu üllatuseks vastas ta, et igatseb mind ka. Siis tuli ta kohe ka msni ning ma rääkisin talle oma tunnetest. Saime siinsamas lähedal pargis kokku. See on õhtuti alati nii ilus, purskkaevud kumavad valgust ja üldse on see park kuidagi nii maagiline. Ootasin teda tükk aega purskkaevu äärel ning ta tuligi. Kallistasin teda jälle ning kaifisin natuke aega tema lõhna. Lõpuks mõistsin, et olen temasse armunud. Ma ei oodanud seda, et Jaxonisse ülepeakaela armun, kuid saatus tahtis teisiti. Istusime mõlemad pingile ning lihtsalt rääkisime, see oli ilus. Hiljem istusin ma tal süles ning nii meeldiv oli tunda tema tugevaid käsi enda ümber, tema lähedust, tema soojust...ja siis me suudlesime, see oli nii armas. Hiljem saatis ta mu veel tuppa ära ning suudles mind veelkord hüvastijätuks. Jaxon pole üldse selline, nagu ma arvasin teda olevat. Ma pidasin teda perverdiks ja naistemeheks, kellele meeldib naiste tunnetega mängida, kuid tegelikult on ta hoopis tundlik, hooliv ja armas, täpselt selline mees, kellest ma alati unistanud olen...romantik. Ta võitis mu usalduse ning samuti mu südame. Jaxon Bennett, ma olen sinu...alati <3. Jaxon lubas mulle täna helistada ja ilmselt saan temaga ka kokku. Aga ma igatsen teda juba praegu nii väga, et valus hakkab. Ma lausa januen ta läheduse järele, ma vajan teda. Praeguseks ilmselt aga lõpetan ning ootan, millal ta juba helistab.
xoxo

-Anna <3

Ma olen nüüd täielikult tema oma. Ahh, igatsen teda nii väga...

Ajeejou, juuksed kinni ^^

See lugu lihtsalt täiega tuletab mulle Jaxonit meelde...

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Reede Juun 24, 2011 4:09 am

18.juuli endiselt.

Uhh, kuum kuum kuum...
Jaxonit oodates mõtlesin ma end korralikult tema tulekuks üles lüüa. Niisiis alustasin muidugi vahatamisest, et siidised jalad jälle saada. Ma vihkan vaharibasid, sest need teevad mulle haiget, kuid nendega saab kõige parema tulemuse. Siis hakkasin vaatama, millist pesu kanda ning otsustasin musta pitspesu kasuks, lootes, et see meeldib Jaxonile. Seejärel panin jälle sama seeliku selga, mis mul mõni päev tagasi haiglas seljas oli ja loomulikult ühe varrukateta topi. Jäin tulemusega rahule, kuid siis oli juuksed vaja kohevaks saada, tupeerisin veidi ja olidki mu pruunid lained lopsakamad, täna ei viitsinud sirgendada. Lasin veel parfüümi, et lõhnata võimalikult hästi ning huultele panin oma parima, karamellimaitselise huuleläike. Niisiis jäin ma ootama ja lõpuks ta saabuski. Süda tahtis rinnust välja hüpata, kui nägin tema autot oma hoovi sisse sõitmas. Ta tõi mulle punase roosi...see oli nii armas. Siis otsustasime koos Videvikku vaadata, kuid paistab nii, et film käis meile vaid taustaks. Ma istusin talle sülle ning ta silitas mu juukseid. Keegi pole minuga kunagi nii hell olnud. Kõik mehed, kes mul on olnud, on mind vaid ära kasutanud ning eelmine isegi peksis mind. Sellepärast ei kipu ma mehi ka usaldama, kuid Jaxonit ma usaldan. Ma rääkisin talle ka sellest ning ta mõistis nüüd mind. See oli nii armas, kui ta mulle otsaette musi tegi. Paistab, et täiuslik mees mulle...suudab mulle pakkuda oma õrnust ning see on see, mida ma vajan. Ühel hetkel ta suudles mind, kuid see suudlus läks üle millekski palju rohkemaks. See tunne oli tagasi, kui ma ei suuda oma liigutusi kontrollida ning ma lihtsalt hakkasin teda lahti riietama. Ühel hetkel tundsin tema huuli oma kaelal ning ma ei suutnud end enam ohjata, see tunne oli taevalik. Kogu ümbritsev maailm justkui kadus ning ma andsin ennast täielikult Jaxonile. Hmmm...ja nüüd on see koht, kus ma kavalalt muigan, sest ta andis mulle ka midagi, mida ma kunagi saanud pole. Vihje: see algab o-tähega xD Hiljem tema kaisus lamades sain aru, kui väga ma teda armastan. Jaxon on ja jääb...ma armastan teda kogu hingest. Imelik, aga ma korraks mõtlesin juba isegi sellele, et tahaksin temaga abielus olla, meil võiksid olla lapsed...pere...see on nii imelik, et ma sellele mõtlen, kuna tavaliselt minusugused ei taha lapsi ja just sellepärast, et kardavad oma figuuri ära rikkuda. Pealegi väiksed lapsed ju nutavad keset ööd ja kakavad ja veel ma ei tea mitu häda. Aga see ongi see, mida ma tegelikult tahan. Praeguseks aga lõpetan.

-Anna <3

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Püh Juun 26, 2011 5:09 am

18.juuli õhtu?

Seekord kirjutan vist lühemalt, aga ei tea kah. Terve päev otsa peale seda, mis minu ja Jaxoni vahel juhtus, ei viitsinudki me midagi teha ning lihtsalt lamasime voodis ja rääkisime. Ma lubasin talle, et hakkan sööma, kuid seadsin tingimuseks selle, et tema peab minuga hakkama koos trenni tegema. Noh, igatahes koostab ta mulle ise menüü ja aitab mul trenni ka teha, hakkame koos jõusaalis käima. Mmm, see on vist isegi hea, et mu kallim on arst, ta on kohe olemas, kui ma isegi mõne üksiku luu murran ja samas inimesena on ta lihtsalt selline, et temast paremat inimest pole. Ma ei tea, mitmendat korda ma kirjutan, kui armas ja hooliv ja hea mu Jaxon ikka on, kuid see on tõsi. Ma armastan teda meeletult palju ning loodan, et me jäämegi alatiseks kokku. Igatahes õhtul sai meil mõlemal voodis vedelemisest küllalt ning mul tuli mõte minna karaoket laulma. Alguses ei tahtnud Jaxon laulda, kuid kui ma kutsikasilmi tegin, sain ta nõusse. Muidugi laulsin mina esimesena oma ühte lemmiklaulu, mis kannab pealkirja What The Hell. See laul lihtsalt kirjeldab nii hästi mind. Siis ma lihtsalt kutsusin Jaxoni lavale, et tal poleks enam taganemisteed ning ta laulis In My Headi. Tal tuli see isegi ülimalt hästi välja, kuidi ta väidab, et ei oska laulda. No mina igatahes plaksutasin ning liigutasin end muusika rütmis kaasa, sest mul oli tõesti tahtmine lihtsalt tantsida. See oli parim lauluvalik. Siis ma kallistasin teda ning lõpuks läksime koos laulma. Jaxon tahtis Waka Wakat laulda ning ma olin kohe nõus, sest see oli nii naljakas. Eiei jah, lõbus oli, me peaks tõesti rohkem väljas käima. Kõige rohkem aga meeldib mulle ikka, et Jaxon on minuga, olla tal kaisus...tahangi nüüd tagasi tema juurde minna, ta ootab mind juba ning ma pean talle tagasi tegema need lahked minutid, mille ta mulle uue sissekande kirjutamiseks andis. Olge mõnusad!
xoxo

-Anna

Kallis tegi selle pildi, kui ma What The Helli laulsin

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Esm Juul 04, 2011 11:27 am

Kuupäev pole oluline, endiselt 18.juuli nagunii...

Ma unustasin siia enne veel midagi kirjutada, mis teel koju juhtus, kuid olgu, nüüd saan sellest kirjutada. Me jäime natukeseks Jaxoniga karaokeklubisse veel tantsima, kuni ma ära väsisin ja lõpuks kokku kukkusin. Ma ärkasin Jaxoni autos ja ma tean, et Jaxonile ei meeldi see kohe üldse, kui ma minestan. Ma ei teagi, mida ta nüüd minuga teha kavatseb, et seda enam ei juhtuks. Nojah, igatahes siis tuli mul magusaisu ning me hakkasime poe poole sõitma, et osta šokolaadi. Mingi hetk aga hakkasin ma oma minevikule mõtlema. Ma olen ikka nii palju vigu teinud kõigi oma 19 eluaasta jooksul. Ma rääkisin Jaxonile ka kõige valusamast asjast, mis minuga kunagi juhtunud on. Nimelt jäin ma 16-aastaselt rasedaks ja selle lapse isa oligi minu kõige esimene kallim. Tema aga last ei tahtnud ning sundis mind aborti tegema, ähvardades mind vastasel juhul tappa. Siiski leidsin endas piisavalt jõudu see tõbras lõpuks maha jätta, kuid ma mõtlen siiani, et see laps oleks praegu 3-aastane ning ma mängiksin temaga poodiumitel kõrgetel kontsadel klõbistamise asemel hoopis mänguväljakul ning mu elu oleks üldse teistsugune. See on minu murdumispunkt...ma murdun, kui sellest mõtlen või räägin. Ma rääkisin sellest Jaxonile ning hakkasin lõpuks nutma. Ma lihtsalt ei suuda seda unustada, see vist jääbki mulle haiget tegema, kuigi üritan tugev näida. Praegu aga lõpetan, sest ma tõesti ei suuda enam seda valu taluda...

-Anna

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Reede Juul 08, 2011 5:36 pm

19.juuli.

Niisiis eile õhtul koju jõudes tundsin end palju paremini ning siis tuli mulle mõte, mida me Jaxoniga koos võiks teha. Ma muutsin üht-teist oma toas, et luua natukenegi romantikat. Ma panin sinna küünlad igale poole, kustutasin tuled ning tõmbasin kardinad akende ette. Roosilõhnalised küünlad tegid olemist muidugi veelgi romantilisemaks(loe: seksikamaks). Lasin Jaxonil endale natuke aega massaaži teha...see oli taevalik. Hiljem tegin talle sama, kuid noh, pole raske arvata, milleks see üle läks. Hommikul magasin ma endalegi üllatuseks kaua ning kui ma ärkasin, polnud Jaxonit mu kõrval. Ma ei suutnud seda uskuda, mis ta mu köögis korraldanud oli, kuid samas olin ma meeldivalt üllatunud. Ta oli mulle valmistanud imemaitsva hommikusöögi, milleks oli muidugi puuviljasalat, aga ta oli mu klaasi vee asemel piima valanud ning käskis mul selle kõik ära süüa, kui olin kööki jõudnud. Tema kohta peab see ilmselt paika, et mehed on paremad kokad, sest see salat oli tõesti hea. Ka piima polnud ma seni eriti hea meelega joonud, aga mulle isegi meeldis see. Hakkan end kasutuna tundma, kui Jaxon hakkabki ise mulle süüa tegema, sest tavaliselt peaksin kokkama ikka mina, kuna ma olen naine. Kuna me pidime tänasest ka koos trennis hakkama käima, siis läksime jõusaali. Mu esimene valik oli jooksulint, et end korralikult soojaks joosta enne teiste masinate peale ronimist. Kui ma olin oma 20 minutit jooksnud, hakkas mul tarkusehammas jubedalt valutama. Polnud meeldiv. Siis sõitsimegi kiiresti hambaarsti juurde ja mul vedas, et kohe esimesena minna sain, kuigi ega nad mulle seal vähem haiget ei teinud. Ma sain mitu süstlatäit seda tuimestavat asja ja siis ka oli valus, kui nad mul seda välja tõmbasid. Hea, et Jaxon minuga oli ja mu kätt hoidis, ta suudab kõik alati talutavamaks muuta. Kui sealt lõpuks minema saime, oli pool mu suud tuim ja raske oli rääkida(loe: mitte, et praegu ei oleks). Magasin siis autos natuke, aga kui me tagasi jõudsime, hakkas kogu põrgu jälle pihta. Öeldi küll, et põsk võib mõne päevakese paistes olla ja suu ka valus ja noh, siin ma siis olen oma paistes põse ja põrguvalu valmistava suuga. Ma ei tea, kuidas ma nüüd Jaxoniga suudelda saan...ma ei saa eriti rääkidagi ju. Igatahes mis mulle veel räägiti - ma ei tohi tahkeid toite süüa, seega tere jogurt, pudrud ja supid(äkki ka külm jäätis...oleks hea, aga ma ei tohi seda palju süüa)...siiski loodan, et Jaxon teeb mulle midagi paremat kui mõni nõme puder või hernesupp. Nüüd pean nädal aega suud ka mingi imeliku vesinikmisiganes(Jaxon teab paremini selle asja nime) lahusega loputama. Igatahes ma loodan, et ma ei pea kaua seda valu ja paistes põske enam kannatama ning et saan varsti korralikult jälle rääkida ka. Jaxon hoolitseb mu eest ja ma usaldan teda. Naljakas, kui nüüd tagasi hakata mõtlema, siis Jaxon on mind palju muutnud. Enne temaga kohtumist olin ma lihtsalt lapsik ja ärahellitatud plika, kes ei usaldanud ühtki meesolevust ning pidas modellikarjääri tähtsamaks, aga nüüd olen ma oma 19 eluaasta kohta üsnagi täiskasvanulik. Minust on saanud naine, ma olen suureks kasvanud. Ma väärtustan nüüd teisi asju. Samas on ka see naljakas, et Jaxoniga kohtudes ma muud ei teinudki, kui lõin talle külge ning siis ei saanud me sellepärast mõnda aega läbi, aga nüüd ei saa me ilma teineteiseta. Me vajame üksteist ja ma olen temaga õnnelik. Ma armastan teda kogu oma hingest. Aga aitab nüüd, ma üritaks nüüd magada enne, kui see valu mu tapab.

-Anna

Mu Kallis on lihtsalt jumalik. Ta on mu ingel.

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Laup Juul 16, 2011 4:42 pm

18.august

Uhhh, pole nii ammu kirjutanud. Aga täna oli siis see tähtis päev, kui ma oma 20.juubelit tähistasin. Hommik algas tavaliselt ning ma ei osanud sellelt midagi oodata. Ärkasin, läksin pesema, föönitasin juuksed ära ja siis riidesse. Äkki aga tuli Jaxon tordi ja lilledega minu juurde ning soovis mulle õnne. Kuidas ta küll viitsib? Ta pidi nii vara ju ärkama, et see kõik ette valmistada. Siis sõimegi torti ja olime pool päeva niisama kahekesi. Õhtul aga viis Jaxon mu mingisse kohta, millest ta mulle alguses ei rääkinud. Ta ainult küsis ega ma kõrgust ei karda ning see oli ka kõik. Kuna benji-hüpped olid välistatud(õnneks), siis mõtlesin ma, et äkki sõidame me lennukiga kuhugi...teda ei tea ju kunagi ette. Kohale jõudes ootas meid aga õhupall. Ma ei suutnud seda uskuda, et Jaxon minu pärast kunagi midagi sellist korraldama hakkaks. Pealegi läheb selle peale ju tohutu summa raha. Ma ütlesin talle, et ta on hull ning ta ütles selle peale, et on hull minu järele. See oli nagu unenäos, kuidas me kahekesi üle lapilise maastiku lendasime ning pilvi vaatasime...ja siis Jaxon suudles mind. Keegi pole kunagi mulle nii ilusat üllatust teinud. See oli isegi ilusam kui mõni kõige ilusam unenägu. Liiga ilus, et uskuda, et see on tõsi. Igatahes siis maandusime me mere ääres ning seal oli päris palju inimesi, enamus neist olid Jaxoni sõbrad ja töökaaslased, kuid mõnda üksikut teadsin minagi. Tore oli ka Kimi üle pika aja näha, mul on hea meel, et ta tagasi on. Kusjuures ma panin tähele, et see Jaxoni naljakas sõber Anthony üritas temaga kogu aeg flirtida. Noh, edu talle siis. Peakski Kimiga temast rääkima, äkki on Anthonyl temaga lööki Aga need inimesed olid toredamad, kui ma lootagi oskasin. Ma mõtlesin küll, et ma ei meeldi neile ja et nad peavad mind mingiks ülbeks ja ärahellitatud plikaks just sellepärast, et ma modell olen ja mul kõik olemas on...peale vanemate muidugi. Ma olin terve õhtu tähelepanu keskpunktis ning pikapeale hakkas see mind isegi tüütama. Isegi Sum 41 oli sinna minu jaoks esinema tellitud :O see oli ilmselt kõige hullumeelsem, kuid ka nunnum asi, mis Jaxon mulle kunagi teinud on, kuid noh, kunagi ei tea, mis tal veel mulle varuks võib olla. Ta armastab mind lihtsalt nii väga...ja mina teda ka. Hiljem läksime siis Jaxoni poole, kus mind ootas terve kuhi kingitusi. Tal oli väga ilus kodu kusjuures. Ja Spencer ja Stella kinkisid näiteks meile kahepeale piletid nädalaks Hawaiile, nüüd peab ainult mõtlema, kuna me minna võiks. Igatahes varsti nägin ma ka üht korvikest, millele linik peale oli tõmmatud. See oli Jaxoni poolt muidugi. Aga seal korvi sees oli keegi pisike, armas ja karvane...mu hallivalgekirju kassipoeg Jasper. Tal oli isegi samasugune rihm kaelas, nagu mu unenäos, kuid sõrmust tal küljes polnud. Eks ole vist veidi vara ka veel kihluda, sest me oleme Jaxoniga alles kuu aega koos olnud. Tahaks, et aasta enne täis saaks, oleks ideaalne. Samas ei ütleks ma ka praegu Jaxonile ära, kui ta sõrmusega minu juurde peaks ilmuma ja selle tähtsa küsimuse küsima. Mulle meeldiks ta naine olla ja lapsi tahaks ma temaga ka. Igatahes, kui ma olin natuke oma kassipoega nunnutanud ja hetkeks selja taha vaatasin, nägin, et seal oli mingi roosi õielehtedest rada, mis viis lõpuks...vannituppa. Muidugi tuli mul enne vannituppa sisenemist riided ära võtta, kuid see vaatepilt oli kirjeldamatu: igal pool olid küünlad, roosiõielehed(need olid isegi vees) ja vanni ääre peal pudel šampanjat ning kaks pokaali. Olimegi terve ülejäänud õhtu Jaxoniga mullivannis, jõime šampanjat ning lihtsalt nautisime seda, et oleme koos. Ma pole kunagi kedagi nii palju armastanud kui teda. Aga praeguseks lõpetan, Jaxon tahab, et ma nüüd voodisse tuleks.

-Anna

Mulle

Minu Jasper

Musiga <3

Mõni uuem pilt minust

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Esm Juul 18, 2011 3:33 pm

19.august

Ärkasin täna hommikul üsna vara oma järjekordse imeliku unenäo peale. Siis tegin oma igahommikusi toimetusi ning mängisin natuke aega ka Jasperiga. Ta on nii lahe kiisu ikka. Jaxon veel magas, kuid äkki kuulsin ma tema telefoni kõrvulukustavat helinat. Kuna Jaxon ei ärganud, vastasin sellele ise. See oli üks naine, kes tahtis Jaxoniga rääkida. Hiljem selgus, et see oli tema eks Abigail, kes minuga samas agentuuris töötab. Ma ei teadnud, et ta kunagi Jaxoniga käis. Igatahes pole see Abigail mulle kunagi meeldinud. Temas kohe on midagi, mis mulle vastu hakkab. Ta on nii kahepalgeline inimene lihtsalt. Ma ei või teda kannatada. Jah, ma ei räägi seda sellepärast, et ma tema peale armukade olen...ma räägin nii, nagu asi on. Tema pärast ei saanud ma teha ühte moeshow'd, mida ma nii väga tahtsin teha, sest alguses teeskles ta mu sõpra ja pärast tegi ta meelega nii, et ma hilineks ning tema minu asemele pandaks. On mõrd ikka! Õnneks ei taha Jaxon temaga tegemist ka teha, sest nii palju, kui Jaxon mulle on rääkinud, tegi ta talle ainult haiget ning Jaxon oleks tema pärast ka oma töökoha kaotanud. Kui ma seda mõrda näeks, ma läheks talle kohe kallale...mind lihtsalt ei huvitaks. Ma lihtsalt ei kannata seda, kui keegi teeb haiget inimesele, keda ma kõige rohkem armastan. Kui keegi jamab Jaxoniga, jamab ta ka minuga, seega seda tasub meeles pidada. Ma ei lase kellelgi oma kallikesele halba teha. Aga aitab nüüd sellest mulast, ma usun, et sellega sai nüüd kõik öeldud, mida meeles tasuks pidada. Igatahes kui Jaxon oli kõne lõpetanud ja ma jõusaali minekuks riided vahetatud sain, tahtis Jaxon poodi minna, et midagi süüa osta enne minekut. Samal hetkel hakkas mul sees midagi kripeldama ning ma aimasin halba. Mul oli tunne, et tema autoga on midagi tehtud ning kui ta sellega läheb, teeb ta avarii. Üritasin teda veenda jalgsi minema või siis vähemale enne minekut auto kapoti alla hetkeks pilku heitma, kuid ta ei kuulanud mind ega uskunud vist ka. Igatahes ta ütles mulle, et läheb siis jalgsi ning hetkeks hakkaski mul rahulikum, kuni ma akna peale läksin ja nägin, et tema autot polnud seal, kus see olema peaks. Jälle hakkas mul see kripeldama ning ma muutusin murelikuks, ühel hetkel ma aga lihtsalt võpatasin, sest mu silmade ette tuli pilt kahest kokku põrkavast autost, millest üks oli Jaxoni oma. Niisiis vahetasin riided uuesti ära ja kiirustasin ka linna, et vaadata, kas kõik on korras. Kesklinna jõudes oligi foori juures keset teed kaks autot kokku põrganud ja ma tundsin Jaxoni auto ka kohe ära. Ma pole varem seda ette näinud, et kellegagi midagi juhtub, aga seekord oli miskipärast teisiti. Tormasin auto juurde ja palusin ühe mehe appi, et Jaxon sealt autost välja aidata. Õnneks oli temapoolne uks õnnetuse käigus lahti ja ma tegin ta turvavöö lahti, et me saaks ta sealt välja tõsta. Asetasime Jaxoni tee kõrval olevale muruplatsile lamama ning jäime kiirabi ootama. Mul oli nii valus teda sellisena näha ja ma kartsin, et võin ta kaotada. Ma muud ei teinudki, kui ainult nutsin, silitasin ta verist nägu ja korrutasin, et kõik saab korda. Lõpuks kiirabi tuli ja ma sõitsin Jaxoniga haiglasse kaasa. Haiglasse jõudes istusin ma umbes pool tundi ooteruumis ja ka ainult nutsin, ma olin nii mures, et mõistus hakkas vaikselt kaduma...võimalik, et oligi juba kadunud. Lõpuks tuli mingi Jaxoni töökaaslane minu juurde...keegi dr.Jeffrey Reynolds(kui see ta nimi oli, võin eksida, ega ma ka kõiki tema töökaaslasi ei tea peale nende, kes eilsel peol olid). Ta küsis, et kas ma olengi Jaxoni pruut, kelle sünnipäevale ta eile tulla ei saanud. Noogutasin ning küsisin siis temalt, kuidas Jaxonil on. Ta ei teadnudki alguses, mis juhtunud oli, kuni mul uus nutuhoog peale tuli ja ma talle rääkisin. Siis kadus ta mõneks minutiks ära, et minna asja uurima. Tagasi tulles ütles ta mulle, et Jaxon on teadvusele tulnud ning ma tundsin kergendust, kuigi emotsioonid lõid endiselt üle pea kokku. Minu esimene mõte oli see, et ma pean teda nägema, ma tahtsin nii väga tema juurde minna. Lõpuks juhataski dr.Reynolds mind tema palatisse. Jaxon nägi palju parem välja ning ta naeratas. Tal paistis hea meel olevat, et ma tema juurdes olin. Üritasin ka naeratada, kuid samas ei suutnud ma ka pisaraid tagasi hoida. See hetk oli liiga emotsionaalne minu jaoks ja praegugi on emotsioonid laes. Õnneks pole temaga midagi hullu, ning ta saab varsti koju ka. Praegu aga lõpetan, tahan nüüd oma kallikese eest hoolitseda, et talle see voodis lamamine liiga piinav ei oleks.

-Anna

Pildike ühelt photoshoodilt, kus mul täiega lõbus oli

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Teis Juul 19, 2011 6:19 pm

23.august

Nii, Jaxon on nüüd mõned päevad kodus olnud ning mulle meeldib ta eest hoolitseda. Ma ei jõua oodata, millal ta juba kõndida saab, sest ma nii tahaks temaga Hawaiile juba sõita. Tahaksin temaga vaadata, kuidas sellel vulkaanide saarestikus vulkaanid purskavad ning kuum laava kaunilt mööda nende pisikeste kilpvulkaanide servi alla voolab. Samuti tahaks temaga koos helesinises meres ujuda ning helepruunil liival paljajalu käsikäes jalutada või siis temaga koos liival lamada ja sinna südameid joonistada. See selleks, ma tahaksin nüüd rääkida tähtsast otsusest, mille ma just siis tegin, kui Jaxon haiglast välja sai. Ma andsin oma modelliagentuuri lahkumisavalduse ja eile oli mu viimane pildistamine ka. Ma otsustasin modellindusest loobuda ning tegeleda sellega, mida ma tõesti naudin ning mis ei sea piire mu toitumisele ja selleks on kunst ning laulmine. Kui ma rääkisin Jaxonile sellest, et andsin agentuuri lahkumisavalduse, paistis ta selle üle rõõmustavat. Ta naeratas ning ütles, et see on hea, et ma selle jama lõpetasin. Jah, ma saan aru, et talle ei meeldinud see põrmugi, kuna sellel olid nähtavad mõjud mu tervisele ja kuna Jaxon on arst ja samas minu kallim ja ta ei suutnud seda taluda, mida modellindus minu tervisega teinud oli, siis ilmselt oli mu otsusele ka ilmselt temal suur mõju. Tema pärast olen ma alati nõus kõike tegema. Ah jaa, kas ma seda rääkisin, kuidas ma selle mõrra Abigailiga kaklesin? Ei? No see juhtus siis nii, et kui Jaxon veel haiglas oli, jätkus tal julgust veel tema palatisse tulla peale seda, et ta teda tappa üritas. Niiisiis valdas mind raev ja ma virutasin talle kohe hea lataka vastu nägu ning tirisin ta juukseidpiid palatist välja. Üritasin teda minema ajada, aga kuna ta ei mõelnudki mind kuulata, tõukasin ta pikali ja otsustasin talle väikse soengumuutuse teha. See oli parim osa, mul oli nalja nabani. Võtsingi siis oma kotist käärid ja lõin need talle juustesse Tegin ühed salgud lühemaks ja siis veel mõned siiliaugukesed, pealaelt ei hakanud lõikama, kuid kaunistasin selle nätsuga, mida ma tükk aega närinud olin. Vaatepilt oli EPIC Ta lubas mulle kätte maksta ning läks sellisena haiglast ära ka, kõik vahtisid teda ja pingutasid, et naeru tagasi hoida, aga mina itsitasin omaette ja läksin oma nutmisest laialiläinud meiki pesema. Hmm, aga mind on nüüd mõned päevad vaevanud ka üks asi. Nimelt ilmus mu eks Tyler välja. Jah, seesama, kes mind aborti sundis tegema. Ma saan temalt kogu aeg ähvardavaid kõnesid. Ma peaksin sellest Jaxonile rääkima, sest ma tõesti kardan, kuid kui ma räägin, siis kardan ma seda, et ta võib Jaxonile ka midagi teha ja ma tõesti ei taha, et keegi talle viga teeks. Tyler on ohtlik, selle olen ma ammu juba selgeks saanud. Igatahes sellest ei tahaks ma ka rohkem rääkida. Ma plaanin nüüd varsti oma kunstinäituse avada, kui see viimati alustatud poolik maal ka valmis saab. Jah, see on seesama, millel on ka Jaxon, kuid mida mul pole nüüd aega olnud lõpetada, aga ma KINDLASTI lõpetan selle. Ma ei lase seda Jaxonile nagunii enne näituse avamist näha, kui see valmis saab, tahan teda üllatada. Siis leidsin ma kuskilt ühe kitarri ning mulle meenusid mu kunagised kitarritunnid, kus ma ka väga käia ei viitsinud. Tagantjärele mõeldes on need mulle kasuks tulnud ning midagi on ikka külge ka jäänud. Tegin just All Time Low-Therapy coveri oma kitarri ja vokaali...ning Jaxoni läpakaga, mida ma lindistamiseks kasutasin. See oli ka ainus All Time Low lugu, mis mulle väga meeldis, sest tal on ilusad sõnad. Muidu All Time Low mulle ei meeldi, liiga teismeliste muusika minu jaoks. Jaxon kuulas ise ka ning talle meeldis. Ma tean, et seda lindistust võib kindlasti stuudios vaja minna ja seega ma loodan, et see on selle jaoks ka siis piisavalt hea. Kindlasti tahaksin veel Jesse McCartney-Beautiful Souli ja Nelly-Just A Dreami coverid selle kitarri saatel teha, kuna need on praegu kaks mu kõige lemmikumat laulu. Muidu kirjutasin ma juba ise oma esimese laulu ka ja see kannab pealkirja Make It Shine. Siin siis väike osa refräänist:

You don't have to be afraid to put your dream in action
you're never gonna fade you'll be the main attraction
Not a fantasy
Just remember me
when it turns our right
'cause you know that if you live in your imagination
tomorrow you'll be everybody's fascination
In my victory
Just remember me
when i make it shine!

Muidugi ei saa veel demo sellest teha, sest selle laulu kallal on vaja veel kõvasti tööd teha. Aga ilmselt saab sellest mu esimene singel siis, praegu aga teen lihtsalt covereid, kuni mu oma laul päris valmis saab. Ja rohkem ei olegi mul vist praegu millestki kirjutada. Pakaa =)

-Anna

Hawaiil võib seda näha. Tahaks juba

Siin jalutaks Jaxoniga päikeseloojanguni, joonistaks sellele liivale südameid või lebaks sellel liival niisama ja ujuks selles helesinises meres

Jaxon <3

Ja pildike minu kõige viimasest photoshoodist, kus mulle sinised läätsed silma topiti ning kus ma idee poolest peaksin olema libahunt

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Nelj Juul 21, 2011 3:04 pm

2.september

Aloha! Jõudsime just Hawaiile Ma ei usu, et ma praegu eriti pikalt kirjutan ja kui kirjutan, siis ainult mõnes vahepealsest sündmusest ning loomulikult ka tänasest. Nädalad on möödunud ning Jaxon ei ole ka enam ratastooli külge aheldatud, mille üle ma olen väga õnnelik. Panime Tony, Kimi ja Jaxoni töökaaslastega rahad kokku ning kinkisime talle ka uue auto. See on Aston Martin Vanquish S, tõeliselt ilus auto. Eile sain ma lindistatud ka oma coveri Jesse McCartney laulust Beautiful Soul ning samuti lõpetasin oma pooliku maali Jaxonist. Nüüd otsingi head muuseumi, mis oleks nõus laskma mul oma näitust välja panna. Igatahes eile, kui ma olin lõpetanud laulu lindistamise, sadas Tyler minu juurde majja. Me olime ta juba nende ähvardavate kõnede pärast politseile üles andnud ja ilmselt tahtis ta kätte maksta. Ma ei saa aru, miks teda juba kinni võetud pole, ta peaks ammu juba vanglas mädanema. Igatahes ta lõi mind kaks korda näkku ning mul on huul praegugi katki, kuid ma suutsin selle osavalt meigiga ära varjata. Ninaga pole õnneks midagi hullu, kuigi ka see jooksis eile verd, kui ta mind lõi. Mul vedas, et Jaxon ka üsna varsti jõudis, sest muidu oleks see tõbras mu ilmselt läbi peksnud ja ma oleks haiglas selle asemel, et siin, Hawaiil olla. Täna hommikul ärkasingi vara ja olin nii väga väga unine. Isegi Jaxoni suudlus ei äratanud mind korralikult üles ning ma lihtsalt loivasin uniselt kööki, et hommikust süüa. Jaxon oli omletti ja teinud ja see oli nii hea. Pärast hommikusööki alles tundsin, et olen ärkvel, käisin kiiresti duši all ja panin riided selga enne, kui lennujaama läksime ja lennukisse istusime. Lend ei kestnudki eriti kaua ning me rääkisime terve lennu igasugustest asjadest. Nüüd saame veel nädal aega puhkust nautida ja veel üsna palju ka Seattle'is koos olla, sest Jaxon läheb tööle tagasi alles poole septembri pealt. Nüüd ongi meil plaanis randa minna ja oma puhkust täiega nautida. Ja sissekanded hakkavad vist tihedamini tulema ka, sest ma üritan siia kirja panna iga reisil veedetud päeva ja samuti teeme me palju pilte. Praeguseks aga aitab.

-Anna

Musi uus auto

Mina täna hommikul

_________________

With knives and pens we made our plight...

Pealkiri: Re: Anna päevik Teis Juul 26, 2011 2:55 am

2.september...endiselt

Anna jälle siin ja kirjutab siis tänasest imelisest päevast Hawaiil Niisiis, kui rannariided selga olin saanud(milleks olid top, mis jättis pool mu kõhtu paljaks, lühike valge seelik ja loomulikult varbavaheplätud...nende alla jätsin aga bikiinid), läksin ma tagasi oma kallikese juurde ning ta jäi mind päris pikalt vaatama. Mulle meeldis kuulda, kui ta ütles, et olen ilus ning astusin talle mõne sammu lähemale. Me suudlesime päris pikalt ja lõpuks palus Jaxon mul päikesekreemi üles otsida, kuni tema riideid vahetab. Ma ei pidanud päikesekreemi kaua otsima, sest ma teadsin täpselt, kus see on ning nii ma selle oma asjade seast välja võtsingi, kuni avastasin, et mul hakkavad beebipillid otsa saama ning just siis ütles Jaxon, et ta ei võtnud kondoome ka kaasa. Õnneks polnud midagi hullu, sest kondoomid said isegi muretsetud(arvestades seda, milleks meil kõige kirglikumad suudlused üle kipuvad minema). Lõpuks sai ka Jaxon riided vahetatud ja nüüd ei saanud mina temalt silmi. Ta oli ilma särgita ja see oli ikka tõeliselt kuum vaatepilt...mmm need lihased. Lõpuks läksime ikkagi randa, mis asus põhimõtteliselt hotelli kõrval, sest isegi meie toa rõdult on sellele rannale imeline vaade. Riietusin aeglaselt lahti ning jätsin selga bikiinid. Jaxon vaatas mind jälle ning ütles, et ma ajan teda hulluks...tema ajab mind ka ja kuidas veel. Siis palusin tal end päiksekreemiga sisse määrida. Ta tegi seda aeglaselt, sest me rääkisime samal ajal igasugustest asjadest, aga mulle meeldib alati, kui ta mind oma tugevate kätega puudutab. Lõpuks pidin mina talle ka päikesekreemi peale panema ning ma üritasin kiiremini teha, sest mul oli nii palav ja vesi paistis ahvatlev. Kui ma olingi lõpetanud Jaxoni päikesekreemiga kokkumäärimise, jooksin tal eest ära, et ta mu kinni püüaks ning ma jooksin just mere poole. Muidugi oli ta üsna kiire ning sai mu kätte ja viskas mu seejärel vette. See oli nii naljakas. Mina aga hakkasin teda pritsima ja üsna varsti läks see ka veesõjaks. Me naersime ja meil oli mõlemal lõbus. Kusjuures see oli esimene kord, kui me koos naersime ja see oli isegi armas. Igatahes järgmisena tõmbasin ma Jaxoni endaga vee alla ja me ujusimegi natuke aega vee all. Vesi oli nii mõnusalt soe ikka. Pärast läksime veel liivale ning ma joonistasingi sinna südame, kuhu ma kohe oma musi nime ka sisse kirjutasin. Tema kirjutas sinna muidugi minu oma ka ning ma läksin talle nii lähedale kui sain ja me suudlesime. Tegime ka palju pilte, aga kaamera on praegu Jaxoni käes ja ilmselt paneb tema pildid siis oma blogisse. Järgmisena läksime poodi ja otsustasime mõned suveniirid osta. Mina ostsingi hulaseeliku ja Hawaii pärja, mis kaela pannakse ja ma ei tea, seal palju asju polnudki, kuigi sealt sai mõne asja ka, mida veel selle reisi jooksul vaja võib minna. Kui olime poes ära käinud, puhkasime kuni õhtuni hotellis ja nautisime teineteise seltskonda. Proovisime ka Hawaii sööke ja see puuviljaroog oli mul eriti lemmik, mereandidest ma väga ei hooligi. Kui päike hakkas loojuma, läksime me tagasi randa ning ma jäin hetkeks loojuvat päikest, mis isegi veepiiril mõnda aega sillerdas, vaatama ning mõtlema, et see hetk on nii palju väärt. Soovisin, et see kestaks igavesti ning me olime samal ajal Jaxoniga ainsad, kes rannas olid. Me olime kahekesi ja see oli nii romantiline ning armas. See imeilus loojuv päike meenutas mulle seda, kui väga ma Jaxonit armastan ning temaga veedetud hetked on mu elu ilusaimad(kuigi veel ilusamad on veel ees). Ühel hetkel vaatasin tema poole ning ma tundsin viimaseid päikesekiiri oma näol. Selle kirjeldamiseks polnud sõnu vajagi ning ka Jaxon ei öelnud midagi, vaid lihtsalt suudles mind. Me nautisime seda kaunist loojangut veel tunnikese enne, kui me vulkaane läksime vaatama. Ka hõõguvpunane laava voolamas õhtu hämaruses oli lihtsalt midagi, mida sõnadega kirjeldada ei suuda. Ma võin öelda, et see oli üks parimatest sünnipäevakingitustest...tulla Jaxoniga siia, Hawaiile. Kusjuures ma leidsin ka tulikuuma laava ja Jaxoni vahel midagi ühist - nad on mõlemad kuumad. Jaxonile tegi see muidugi nalja, aga ta suudles mind ka selle peale. See oli sõna otseses mõttes kuum. Ja lõpuks saigi kell nii palju, et tuli randa tagasi minna, sest seal hakkas pidu. Muidugi vahetasin ma enne hotellis riided ära ning otsustasin bikiniitopi, värskelt ostetud hulaseeliku ning pärja kasuks, jalga ei pannud ka midagi, vaid otsustasin paljajalu minna. Jaxon pidas seda riietust isegi seksikaks ja ma olen õnnelik, et talle meeldis. Kusjuures liiv oli endiselt soe ning sellel oli päris mõnus paljajalu käia. Siis märkasin lõkke ümber hulatantsijaid ja kuna ma nii väga tahtsin seda ka ise proovida, siis ühinesin nendega. Minu üllatuseks oli see tants üsna lihtne ning varsti ühines minuga ka Jaxon ja me tantsisime koos. Esimene päev on üldse nii hästi läinud ja ilmselt lähevad järgmised ka. Üldse ei tahaks Seattle'isse tagasi minna, vaid jäädagi siia oma kallikesega, olla kahekesi ja ainult talle kuuluda. Praegu aga lõpetan, sest musi ootab mind juba voodisse. Head ööd.

-Anna

Nii ilus. Nagu unenäos

Minu hulaseelik

Mu pärjake ka

_________________

With knives and pens we made our plight...

» Anna-Liisa :D
» Piirame monopolide hindasid - anna toetusallkiri!
» Anna päevik
» Anna hinnang
» Ch4o5 Owner Päevik ! :)

Anna päevik

Anna päevik

Similar topics

Similar topics